PRESSITEADE, 16.02.2010
Endrik Mänd: linlased tuleb varakult kaasata linnaehituslikesse otsustesse
Täna, 16. veebruaril, algab Tallinnas järjekordne Arhitektuurikeskuse korraldatud kahepäevane Linnafoorum, kus arhitektid, transpordiehituse spetsialistid, linnajuhid ja eriala professorid otsivad lahendusi, kuidas muuta autokeskne Tallinna kesklinn kvaliteetseks avalikuks ruumiks. Vaatluse all on piirkond Russalkast Balti jaamani. Ala uut võimalikku arhitektuurset lahendust tutvustatakse 17. Veebruaril kell 18-20 avalikul üritusel Mustpeade Maja Olavi saalis, samuti saab jälgida otseülekannet internetist.
Tallinna peaarhitekti Endrik Männi sõnul peavad olulised linnaehituslikud otsused toetuma võimalikult laiapõhjalisele alusele. „Seetõttu on oluline kaasata linlased protsessi juba selle algusstaadiumis, et mõista, millist Tallinna nad näha sooviksid. Kui sellele lisanduvad esmased nõuanded professionaalsetelt arhitektidelt-linnaplaneerijatelt, siis on loodud suurepärane alus igakülgselt kaalutletud ja avalike huve arvestava otsuse langetamiseks. Just sellist võimalust Tallinna linn koostöös Arhitektuurikeskusega Linnafoorumite raames pakubki,“ ütles Mänd. „Kontseptsioon „Linna avamine merele“ eeldab linnakeskkonna laienemist merele. Loomulikult tähendab see ka vastava teedevõrgu kavandamist. Kelle huvides aga oleks laia transiitkoridori rajamine mere ja kesklinna vahele?,“ arutles Endrik Mänd.
Seekordsel Linnafoorumil küsitakse, mis saab Põhjaväila projektist edasi ja kuidas see suhestub Tallinna merele avamise kontseptsiooniga? Kuidas nihutada rõhk Tallinna kesklinna autokesksuselt kvaliteetsele avalikule ruumile kõige laiemas mõttes?
Tallinna puhul on problemaatiline kogu piirkond Russalkast Balti jaamani – kuidas lahendada liiklust niiviisi, et saaksime rääkida ligipääsu võimaldamisest kultuurilistele ja looduslikele väärtustele, mitte kiirest läbisõidust ja nende väärtuste äralõikamisest? Kuivõrd on üldse vaja põhjapoolset kiiret linna läbimise võimalust? Millised lahendused ja millises ajalises perspektiivis on realistlikud?
Poolteist päeva kestavas töötoas osalevad Douglas Gordon Helsingi linnaplaneerimise osakonnast, Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, arhitektid Dace Kalvane (A Plus Architects ), Villem Tomiste ja Mihkel Tüür (AB Kosmos ), Veronika Valk (Yoyo & Zizi), projekteerimisbüroo K-Projekt juhataja Rein Annusver, Dago Antov ja Margus Nigol inseneribüroost Stratum, Eesti Arhitektuurikeskuse juhatuse esimees Ülar Mark, EKA Mahulise arhitektuuri õppetooli professor Toomas Tammis, EKA Urbanistika õppetooli professor Panu Lehtovuori, EKA Linnaplaneerimise õppetooli professor Andres Alver, Katrin Koov EKA Linnamaastike osakonnast, Tartu Ülikooli Inimgeograafia professor Rein Ahas. Diskussionist võtavad osa abilinnapea Taavi Aas, Linnamajanduskomisjoni esimees Anu Hallik-Jürgenstein, Tallinna Sadama kinnisvara ärisuunajuht Ahto Ader ning lisaks veel mõned arhitektid.
Linnafoorumi avalik üritus toimub 17. veebruaril kell 18-20 Mustpeade Maja Olavi saalis, Pikk tänav 26. Avalikku üritust saab jälgida otseülekandena ka kodulehel www.arhitektuurikeskus.ee/linnafoorumid, sealt leiab ka täiendavat infot seekordse ja varasemate foorumite kohta.
Linnafoorumite sari algas oktoobris 2009 Tallinnas, kus vaadeldi Linnahalli-uue linnavalituse hoone-Kultuurikatla piirkonda. Järgmine Linnafoorum toimub Tartus 16-17. märtsil ja võtab vaatluse alla Tartu Ülikooli ruumilised strateegiad. Linnafoorumid toimuvad aasta jooksul kaheksal korral järgmistes linnades: Rakveres, Narvas, Tartus, Pärnus, kolmel korral Tallinnas ning Viimsi vallas. Projekti rahastab EAS Norra-EMP regionaalarengu toetusprogrammi raames 1,7 miljoni krooniga.
Linnafoorumit korraldab Eesti Arhitektuurikeskus koostöös Tallinna linnaga. Eesti Arhitektuurikeskuse asutasid Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Arhitektide Liit 2008. aasta lõpus. Arhitektuurikeskuse eesmärk on kujuneda arhitektuurialase teabe, oskuste ja ideede vahetamise platvormiks ning levitajaks kogu Eesti ühiskonnas; uuenduste labor, mis arendab eesti kultuuri ja loomemajandust. Arhitektuurikeskus viib eesti arhitektuuri maailma ja tegutseb rahvusvaheliselt.
Lisainfo:
Kaja Pae
Linnafoorumite eestvedaja
56 95 7067
kaja@arhitektuurikeskus.ee
Ülar Mark
Eesti Arhitektuurikeskuse juht
503 8872
ular@arhitektuurikeskus.ee
Karin Kahre
Eesti Arhitektuurikeskuse avalike suhete juht
509 9886
karin@arhitektuurikeskus.ee
*
ERR terevisioon 11.12.2009
Stuudios Ülar Mark
Arhitekt: rohkem elanikke vähendaks vanalinnas kuritegevust
*
Pärnu Postimees 22.06.2009
30 maja Ammende aias
Pärnu Ammende villa aeda tasub jalutuskäigul sisse astuda: aia siseküljele on üles seatud fotonäitus "Eramu 2006-2007", mis vaatajate ette toob ülesvõtted 30 omanäolisest Eesti eramajast.
See väljapanek on kokkuvõte võistlusest parima eramu tiitlile ja kindlasti on välja valitud majad ilmekad näitama Eesti eramuarhitektuuri hetkeseisu ja kõnelema selle valdkonna trendidest.
Näitus lõhub stereotüüpset ettekujutust, et moodne maja on vaid hele funktsionalistlik karpelamu: fotodel toodud eramute hulgas on näiteks neojuugend- ja moodne palkmaja, on neo-funki ja futut.
Fotod on varustatud kirjelduste ja kommentaaridega maja arhitektide ja asukoha kohta, viimasena mainitu roll pole ülespildistatud eramute puhul vähetähtis. Esile on tõstetud see aspekt, kuidas ehitis miljöö ja maastikuga haakub. Majad asuvad põhiliselt Tallinnas ja selle ümbruses, väljavalitute hulgas on üks Pärnu eramugi.
Võistluse võitis eramaja Paldiskis kui moodne vorm integreerituna nõukogudeaegse sõjaväearhitektuuri varemetesse. Võidutöö arhitektid on Siiri Vallner ja Indrek Peil arhitektuuribüroost Head Arhitektid.
Näituse järgi saab teha üldistuse, et materjalidest on puidu kõrval eramuehituses hinnatud betoon ja paekivi, uudselt on kasutatud alumiiniumi ja vaske.
Põnevaid lahendusi ja ideid eramuehituseks pakub see Ammende aias avatud näitus igale huvilisele, samal ajal rahuldab uudishimu: paljud eksponeeritud elamud on projekteeritud olema tänava poolt tagasihoidlikud kindlused, mis avanevad oma ilus õuedesse.
Ille Rohtlaan, õpetaja
http://www.parnupostimees.ee/?id=134360
Välkloengud tõid arhitektuuri ihule lähemale
2.06.2009
Traditsiooniks kujunenud Eesti Arhitektuurikeskuse arhitektuuri välkloengud on kohaks, kus erinevate elualade inimesed ja arhitektid saavad tõdeda, et ühiseid huvisid ja probleeme on neil küllaga. Ning need siis optimistlikus vaimus ka kohapeal operatiivselt ära lahendada.
Arhitektuuri välkloengute sarja kevadhooaeg sai selleks korraks taas läbi. Ettevõtmised, mis katsuvad lihtsalt ja personaalselt erinevaid arhitektuuri ja keskkonnaga seotud teemasid kokku võtta, on tarvilikud nii arhitektidele kontaktipuntidena nö. tavainimestega ja –teemadega. Teistele aga silmaringi arendava ning arhitektist kui vaid oma mänguasjade kastis istuvast fännist ettekujutuse kummutamiseks.
Kultuuriminister Laine Jänese austava kohaolekuga toimus Tallinnas Von Krahli teatri saalis selle hooaja kolmas ja ühtlasi viimane loeng teemal „Arhitektuur ümber keha“. Imelühikestest välkloengutest on saanud suuremad tsüklonid, mille raames seletavad erinevate elualade esindajad publikust pungil saalis oma arusaamisi arhitektuurist ja keskkonnast. Projekteerimisest jms eemal olevate isikute suust kõlab nii mõnigi kord keni ja lihtsaid lahendusi probleemidele, millega oma erialla sukeldunud spetsialistid ja tudengid teinekord väsitavalt maadlevad.
Geograaf Rein Ahas alustas sellega, et rääkis inimese kui sotsiaalse keha käitumisest keskkonnas. Üks tema teese oli, et ilus keskkond on see, kus on mugav, kuna ebamugavas olukorras ei jää enam võhma nautimiseks. Keskkond peab olema mugav, et ei tekiks ruumis viibides mingisuguseid psüühilisi allergiaid, selgitas Ahas.
Selle seisukohaga sobisid hästi polemiseerima järgnevate loomeinimeste lood arhitektuuri ja keha suhetest. Nii tõi moekunstnik Reet Aus välja, et loomingulise lõkke sütitamiseks sobib just ahas keskkond, kus on vähe vahendeid ning piiratud võimalused. NO teatri lavastaja Tiit Ojasoo rääkis oma kogemustest legendaarselt ebamugavates prooviruumides lavatükkide instseneerimisest. Ojasoo oli täiesti veendunud, et ebamugavas, imelikus, kitsas, liig avaras, hämaras, palavas jms kentsakas ruumis on reeglina teatriime enda kujuteldavat ruumi, kuhu põgeneda, palju lihtsam luua. Ebamugav proovisaal sunnib juba pelgalt ellujäämiseks kasutama aktiivsemalt ettekujutusvõimeid, et toas juba niisamagi hea olla oleks.
Reet Aus rääkis loomingust, ja sealhulgas ka arhitektuuri tegemisest moraalses ja eetilises plaanis, märkides, et ükskõik, mida ka looma ei asuta, tuleb selle tegevuse ees – ning selle väljundina sündiva produkti enda ees – võtta vastutus nagu seda võetakse oma keha ees. Lihtsamalt kõlas ta mõte ehk nii: ära tee teisele seda, mida sa endale ei teeks. Nii et enne, kui hakata tarbima mingit ägedana näivat arhitektuuri, tuleb viia end kurssi ega selle teoks saamine ole toetunud keskkonda saastavatele tegevustele, ega seal pole materjali raisatud jne.
Ausi jutt moekunstist, disainist ja arhitektuurist ning nende omavahelisest ühisosast sobib hästi psühholoog Mati Heidmetsa veenva aruteluga sellest, et inimene defineerib end läbi teda ümbritseva keskkonna, sh. arhitektuuri, disaini ja moekunsti. Kui keegi kritiseerib Sinu pintsakut, autot või kodulinna, siis näib ju ikka, et varba peale astuti Sinule endale, mitte neile elutuile objektidele või nende loojaile.
Terve kobara meeleolukaid ja meeldejäävaid kirevaid näiteid sellest, kuidas arhitektuur on keha osa, tõi looma- ja rahvamees Aleksei Turovski. Fauna saadikuna ei jätnud ta kasutamata võimalust puistata saali tohutu kogus armsaid ja naljakaid, ent kokkuvõttes nutikaid ja ülimalt praktilisi viise sellest, kuidas loomariigis ehitatakse väga kontrollitult, tehakse seda palju ning kokkuvõttes ikka enam-vähem samal eesmärgil, mis inim-maailmaski. Turvalisuse, soojuse, kuiva olemise jms kõrval tekib isegi loomariigis rajatisi, mille ainus eesmärk on mõjuda atraktiivselt.
Kevadhooaja viimane arhitektuurivälkloengute üritus vähendas osalejate jaoks arhitektuurse keskkonna ja inimese ihu vahele jäävat skeptilist ruumi oluliselt. Majad, tänavad ja terved asulad võivad meile küll mitte meeldida, ent siiski projitseerime me end alati nende taustale. Aina raskem on tõmmata piiri selle vahele, kus lõppeb ’mina’ ja kus algab ’ülejäänud’. Lõpuks pole seda piiri tõmmata tarviski. Olenevalt inimesest ja meeleolust võib teinekord näida sümpaatsusest tulenevalt oma kehaosana nii Radissoni hotell kui Linnahall. Teinekord ei tõmba aga oma toas kardinatki eest, et keskenduda millelegi kitsamale, kui pidevalt väljakutseid ja äratundmisrõõmu pakkuvaid toetuspunkte sisaldavas linnakeskkonnas ringi liikumine on.
Välkloengud jätkuvad sügisel, alates 27. augustist Von Krahli teatri saalis.
Urmas Oja
*
VASAR: Arhitektid muinsuskaitsest ja muinsuskaitsja arhitektuurist
15.05.2009
Kui tormiline on muinsuskaitse ja arhitektuuri kooselu, arutavad kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna juhataja arhitekt Lilian Hansar, arhitektuurikeskuse juht arhitekt Ülar Mark ja noore arhitekti preemia pälvinud Siiri Vallner. Uurib Ene Läkk.
Kuidas arhitektid mõistavad praegu Eestis viljeldava muinsuskaitse aluseid? Kas kaitsmise eesmärgid on muinsuskaitsjatele, arhitektidele ja omanikele üheselt arusaadavad?
LILIAN HANSAR: Seaduses on kirjas, millest muinsuskaitse lähtub ja mida tuleb kooskõlastada. Lisaks on igal muinsuskaitsealal oma põhimäärus, mis täpsustab seadust. Aga seaduses on ka teatud vabadus sees, mis annab maad interpreteerimiseks. Tõlgendamisel lähtutakse oma teadmistest ja isiklikest omadustest, mistõttu tekivad arusaamatused. Üks saab asjast ühtemoodi aru, teine teistmoodi. Sageli neid võimalusi, mis on määrustes ja seadustes kirjas, ei kasutatagi muinsuskaitse eritingimusi koostades ära. Aga kuna tingimused on tihti väga üldsõnalised, nagu näiteks: „hoone peab sobima vanalinna miljöösse“, siis iga arhitekt saab sellest isemoodi aru. Ja siit tekivad vastuolud. Konfliktid on sündinud ka sellest, et omanikud on pressinud peale lubatust suuremat ruumiprogrammi ja vähe on neid arhitekte, kes ütlevad, et sellesse kohta nii palju ei mahu. Ja seegi pole vähetähtis, et valdavalt ajaloolise haridusega muinsuskaitsjad ei mõista, kuidas arhitektid mõtlevad, ning arhitektid ei ole väga hästi kursis muinsuskaitselise tunnetusega.
SIIRI VALLNER: Muinsuskaitses, nagu Lilian rääkis, on nii nagu arhitektuuriski. Reeglitest on kasu, aga lõpuks on väga palju asju ikka subjektiivsed. Ja hea tulemus sõltub kõikide osapoolte – arhitekti, muinsuskaitse ja omaniku – üldisest kultuuritasemest.
ÜLAR MARK: Meil on vaba ühiskond ja normaalne on, et poliitikud ja mittetulundusühingud avaldavad oma arvamust. Aga mulle ei meeldi see, et spetsialistid – arhitektid ja ajaloolased – kisuvad omavahel aeg-ajalt mõttetut tüli. Paika on loksutamata, kes millega tegelema peaks. Kord öeldakse, et arhitektid ei pea lugu ajaloost, siis vastavad arhitektid, et muinsuskaitsjad nõuavad asju valesti, ning tekib tühjast tüli. Seadusega on muinsuskaitsele antud tohutult suur võim. Arhitektidel pole kümnendikkugi sellest võimalusest, mis on muinsuskaitsel. Muinsuskaitse saab kõiki asju kinni panna või nõuda, ka subjektiivselt. Lihtsalt öeldakse, et see varjutab ajaloolist maja, ja sellele ei saa keegi vastu. Arhitektidel pole institutsionaalselt ühtegi argumenti, et kaitsta oma ruumikontseptsiooni. Teisest küljest aga on muinsuskaitse ju 15–20 aasta jooksul päästnud pool Eestit. Kui muinsuskaitsel poleks sellist jõudu ja seljatagust, siis oleks juhtunud sama mis Pristina linnas Kosovos, kus lammutati öösiti vanalinna ja päeviti ehitati asemele ärihooneid. Meil on muinsuskaitse tänu seadusele tugev. Ja arhitektidel on raske leppida, et neil puudub sarnane õigus linnaehitust juhtida.
Kuidas need vastuolud siis lahendatakse, kui muinsuskaitseseadus jätab interpreteerimisruumi ning kuuldavasti planeerimist ja ehitust reguleerivad seadused alles tulevad muutmisele?
LILIAN HANSAR: Muinsuskaitse on võtnud sellise positsiooni, et kui mahutingimused ja jooned on paigas, siis nemad ei sekku arhitektuuri ega selle kvaliteeti. Kõik sellised vaieldavad keeruliste arhitektuursete küsimustega asjad tulevad sellesse vahepealsesse konsiiliumisse – arhitektuurimälestiste ekspertnõukogusse. Näiteks ehitatakse praegu Koguva küla otsa sadamasse talutare, kuhu tuleb spaa. Kuna ta on suhteliselt küla lähedal ja eritingimustes on kirjas, et see võiks olla küla jätkuks, siis on tehtud pseudoarhitektuurne talutare, mille katus on samas vintskappe täis. Minu arvates on see halva arhitektuuri näide ja sinna sobimatu.
ÜLAR MARK: Arhitektide ja muinsuskaitsjate otsustusmehhanism vajab tasakaalustamist, ja mitte muinsuskaitse tiibu kärpides, vaid arhitektidele sarnase struktuuri ehitamisega, kus keerulisi küsimusi saaks vaagida spetsialistide ring. Näiteks omavalitsuste arhitektuuri nõukojad ja riigi arhitektuurivolinik. Poliitikud arvavad, et see võib luua autoritaarse situatsiooni, kus riigiarhitekt hakkab üksinda otsustama, aga riigiarhitekt annab vaid nõu. Ta on nagu ministergi, kes ei otsusta üksinda, vaid koordineerib. Samamoodi nagu muinsuskaitse ei saa olla ega ole autoritaarne.
SIIRI VALLNER: Mulle tundub, et enamikul noorematest arhitektidest vastuolusid muinsuskaitsega ei ole. Oleme vaata et suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ise. Ja me ei tee seda käsu peale. Eesmärk on ju muinsuskaitsjatega sama – ruum, mis inimestele midagi tähendab ja neile korda läheb.
Arhitektide ootused muinsuskaitsele on vastuolulised – teatud juhtudel oodatakse aktiivset kaitsmist (Linnahall, Sakala keskus), projekteerides aga tuntakse end ahistatuna.
LILIAN HANSAR: Siiri ütles, et arhitektid on suuremad muinsuskaitsjad kui muinsuskaitsjad ongi. Arvan, et on tekkinud uus põlvkond, kes tunneb, et ka nende looming vajab kaitsmist. Praegu käibki muinsuskaitseametis 20. sajandi arhitektuuri inventeerimine, et võtta see kaitse alla. Sellega on kiire, sest ehitusmaastikul toimub palju muutusi. Iseküsimus on, kas me peame kõike kaitsma.
ÜLAR MARK: Varem seda ei väärtustatud. Sageli räägime kurjadest tellijatest, aga vaid mõned üksikud neist on tõeliselt brutaalsed. Valdav osa valutab samuti südant, kui mingi väärtus kaob, ehkki kasuminumbrid on silme ees. Nüüd on kõik sellega nõus, et on mingisugused väärtused, mida tahaks hoida.
SIIRI VALLNER: Tegelikult on kogu ühiskond suunaga kaitsmise poole tänapäeval. Ajaloolise linnaruumi ja uusehitiste koosmõju viimaste aastate parim näide on Rotermanni kvartal.
Kas edu pant pole mitte selles, et arhitektid ja muinsuskaitsjad panid ühise eesmärgi nimel seljad kokku?
ÜLAR MARK: Kogu edu sai alguse sellest, et omavalitsus käitus õigesti. Tegi konkreetse plaani, arutas selle ajaloolastega läbi. Tellis tsoneerimiskava arhitektidelt Andres Alverilt ja Veljo Kaasikult ning seal on toimetanud suhteliselt head arhitektid. Asi mängiti kokku ja seda joont hoiti lõpuni.
LILIAN HANSAR: Aga see on ka kvartal, mis ei ole muinsuskaitseala. Ta ei ole nii pretensioonikas kui vanalinna kaitseala, kus reegleid on rohkem. Seal on vabadus suurem ja vabadus tekitab loomingulist õhkkonda. See on keeruline küsimus, kui suur saab vabadus muinsuskaitsealal olla. Kui vaadata Tallinna vanalinna, siis keskajast on seal peale tänavavõrgu säilinud üsna vähe hooneid. Rohkem on historitsistlikke ja klassitsistlikke maju. Ala on palju oma elu ajal muutunud. Küsimus on, kui palju see veel muutuda võiks? Tuleb säilitada tervik, aga mis see tervik on? Kui palju võime muuta, et vanalinn koost ära ei laguneks?
Uusehitiste sobitamine vanalinna on õnnestunud ka Kuressaare linnas, kus kauaaegse linnaarhitektina toimetas Lilian Hansar. Mis on Kuressaare edu saladus?
ÜLAR MARK: Jõuame täpselt sama vastuseni – omavalitsus. Kui omavalitsus suudab tekitada sellise kultuurse situatsiooni, et „kuulge sõbrad, teeks õige mõistlikult!“, on hea tulemus käes. Ehituses ja planeerimises toimuva edu võti ongi omavalitsuses. Mitte kuskil mujal.
LILIAN HANSAR: Väikesed linnad põevad tihtipeale alaväärsuskompleksi ja püüavad silma paista. Mõnikord tahetakse olla suurtega sarnased ja ehitada suuri maju, aga valdav on alalhoiuinstinkt. Kui mina olin Kuressaare linnaarhitekt, siis oli meil üsna hea koostöö linnavalitsusega. Ja ilmselt mind kuulati seal rohkem kui kuskil suures masinas. Näiteks Kuressaare tuntuima uushoone Ferrumi hea tulemus sündis tänu kultuursele tellijale ja tema heale koostööle ehitaja ning arhitektiga. Ka muinsuskaitse eritingimused olid hästi läbi mõeldud. Tellija tunnetas koha tähtsust ja Alver&Trummal Arhitektid tegid korralikku autori järelevalvet.
ÜLAR MARK: See on jälle see, et omanik tahtis, et arhitektid seal käiksid, ja maksis selle kinni. See on praegu üks nõrk koht – omanikud ei taha järelevalve eest tihti maksta.
LILIAN HANSAR: Eesti on üks väheseid kohti, kus see pole kohustuslik. Ma usun, et arhitektid oleksid sellest väga huvitatud, et lõpptulemus vastaks nende projektile.
Sajandivahetusel olid sina, Ülar Mark, Narva linna peaarhitekt. Sinuga koos töötas kamp entusiaste, kes suhtles omavahel nagu Itaalia perekond, pidevalt mõeldes ja arutades, mida annaks linna heaks teha. Kuidas tulemused olid?
ÜLAR MARK: Ehitusbuumi tol ajal ei olnud, aga kehtis sama reegel: „teeme mõistlikult!“ Mulle prooviti paar korda survet avaldada, aga kui suutsin selle ilma konfliktita lahendada, siis see reegel toimis.
Missugune on arhitektide vaade koolitamisele? Praegu puudub arhitektuuriõppest muinsuskaitse temaatika. Seda on võimalik õppida täienduskoolitusena või praktika käigus. Ent praegusel raskel ajal tuleb ju arhitektidel teha ka restaureerimisprojekte.
ÜLAR MARK: Pooldan seda liini, et kool peab õpetama arhitekti kõigepealt mõtlema. Insenerid heidavad ette, et arhitektid ei oska insenerivõtteid, ajaloolased tahaksid, et teaksime ajalugu ja restaureerimist, rohelised ütlevad, et austa rohelist, arhitektid pidavat tõmbama kõik rohelise maha. Võiks ju anda korraliku hariduse haljastusest ja kõigest muust. Ka planeerimisest, disainist, säästumajadest jne. Arhitektil pole võimalik viie aastaga kõik maailma erialad – alates maalimisest ja arheoloogiast lõpetades elektriasjandusega – selgeks õppida. Tal peab olema võime teha koostööd ja kaasata spetsialiste. LILIAN HANSAR: Siin on mul teine arvamus. Kuna viie aasta jooksul pole õppekavas ühtegi muinsuskaitsealast distsipliini, siis arvan, et see võib olla üheks põhjuseks, miks arhitektid ei mõista muinsuskaitsjaid.
ÜLAR MARK: Kuidas ei ole? Kui tudeng teeb projekti kas miljööväärtuslikule alale või vanalinna piirile, siis töö tegemise käigus õppejõud juhendavad, mida peab arvestama, kuidas peab tegema.
SIIRI VALLNER: Kas ei võiks olla nii, et kui on huvi arhitektuuri vastu, minnakse ikka arhitektuuri erialale ja hiljem, kui tekib soov töötada vanade majadega, siis ühendatakse arhitektuuriõpingud muinsuskaitse erialaga?
ÜLAR MARK: See on spetsialiseerumise küsimus. Välismaal spetsialiseerutakse kuni selleni välja, et üks teeb vanu maju, teine haiglaid. Meil nii ei saa, me oleme liiga väikesed. Aga mida saab teha, on spetsialiseeruda alates kolmandast kursusest. Üks vaatab maastiku poole peale, teine huvitub planeerimisest, kolmas restaureerimisest. Siia peaks lisanduma riigi toetusel jätkamine välisülikoolis. Odavam on maksta kinni täiendõpe välismaal, kui riigis vastav koolkond luua.
Aga kas pole nii, et räägime praegu juttu viimaste aastate baasilt. Ehitusbuum on nüüd läbi ja arhitektuuriturul on toimunud suur pööre. Enam pole nii, et oled kolmandal kursusel ja teed oma büroo. Neljandal projekteerid juba kortermaja. Sellist aega ei tule lähema kümne aasta jooksul. Huvitav on see, mismoodi see muudab meie kõigi elu, ka spetsialiseerumise koha pealt. Vana maja projekteerimine on nii raske leib. Kui situatsioon kujuneb selliseks, et uusi maju pole enam võtta, siis otsitakse tööd restaureerimises ja omavalitsustes. Võib-olla see palk ja idee pole nii lennukas kui uue maja puhul, kuid kui süvened, saab nii mõnestki entusiast. Mina usun, et kriis sai just mööda, nüüd tuleb mõelda, kuidas normaalset arhitektuurielu edasi elada.
Ene Läkk
Sirp 15.05.2009